Nemad.

Sirli küsis mult eile, kas mul on Kristianstadis mõni sõbranna ka või on kõik lihtsalt ühika-/koolikaaslased? Mul on Emil. Jah, teised on lihtslat, kellega saab pidu panna ja vb mõnd söögikorda nautida. Mõnega neist võib isegi päris huvitavatel teemadel rääkida.
Aga mulle tundub, et Emil teab minust palju rohkem kui mõni teine siin linnas. Ja temast ma tean ka rohkem kui mõnest teisest. Tegelikult on see hea. Mul on keegi, kellele rääkida igast jama ja kes viitsib mind kuulata. Keegi, kes ma tean, et hoolib. Ta tahab, et ma õpiks nende rootsi keelt ja viskab mulle aegajalt imelikke väljendeid ja kiusab mind oma rääkimisega. Ning ma tean, et ta teab linna ja muu elu kohta siin palju ja ta aitab mind igast naljakate asjadega. Ja see on päris armas. Lisaks sellele, kui tal on õhtul igav(või mul on), siis saame igast teemadel rääkida ja eile katsetasime ka msni naljakaid mänge. Lõbus. Ja ta on hea. Aitäh.
Samas on kõik päris abivalmis ja sõbralikud. Mulle meeldivad need inimesed selles projektorkestris. Nad on minu vastu lihtsalt nii sõbralikud, vb on see sellepärast, et ma olen ainuke mitterootslane. Aga nad on armsad, isegi kõik need vanemad mängijad.
Samas kui rääkida sõpradest Rootsis, siis ei saa unustada Danaelle, kes kahjuks elab küll Halmstadis, aga on sellegipoolest lahe. Ja ilmselt siiamaani mu kõigeparem sõbranna siinmail. Jah. Isegi parem kui Emil.