Kõik muutub nii ruttu. Meenutasime oma esmakohtumisi juba mitmendat korda, aga need on alati toredad ja nagu eilne päev. Me oleme nii lähedasteks saanud ja nüüd lähevad meie teed jälle lahku. Kurb. Aga lootes iga-aastastele kohtumistele üritame pisaraid tagasi hoida. Meie koridoris on alles vaid kolm inimest. Ja iga päev läheb keegi majast minema.
Enne kui liiga kurvaks muutun, teen kokkuvõtted päevadest:
Laupäev. Mõtlesime päeval linnapeale filmima minna, aga kuna ilm polnud hea, siis loobusime sellest mõttest. Käisime Estheriga Danieli lõpetamisel. Kirikus. Meil vist ei ole väga ülikooli lõpuaktuseid kirikus. Aga see ei olnd väga huvitav ka, aga nüüd ma vähemalt tean, kuidas see neil välja näeb. Pärastlõunal tegime vahvleid ja sõime neid viimast korda kõik koos Liba ja tema kihlatuga, sest peale seda ja paar viiulilugu läks ta koju. Juba mõte sellest, et ma olen üks viimaseid, kes lahkub, pole hea. Õhtul avastasime, et võiks nagu pidu teha aga väga nagu juua pole, seega panime kõik pudelipõhjad, mis leidsime (martini, mõned õlled, Geneva, rumm, siidrid) kokku ja lasime "hea" maitsta. Maitse pärast lisasime ka apelsinimahla. Kõige hullem polnudki, aga meid pold väga vähe ja seega ei olnud oodatud tulemust. Vaatasime ära jalkamängu, ja jalutasime linnapeal. Mängisime pinksi ja käisime katusel. Päris tegus päev.
Pühapäev. Käisime Max burgeris, et kohaga hüvasti jätta. Ja meie armas saksa teenindaja oli ka tööl :) Sellest kohast jään küll puudusttundma, parim burger ja parim teenindus võrreldes teiste kiirsöögikohtadega. Õhtul läksid ära Tina, Anne ja Fatma. Jälle pisuke kurbust tänasesse päeva. Hiljem, et mitte liiga kurvad olla, vaatasime videoid ja saime kõvasti naerda. Sest olgem ausad, need olid naljakad. (Ja saksa võitis 4:0, päris hea!)
Ja homme lähme uuesti katusele õhtul ja võtame seal vastu päiksetõusu ja seejärel saadame ukrainlased varahommikuse rongi peale.