Jätsin oma pakkimise jälle nii hilja peale. Loodan,e t midagi maha ei jäänud. Vähemalt olulised asjad, nagu kaamera ja arvuti on kaasa. Varsti selgub, kas ka muud.
Otsustasin õhtul, et magama pole vist mõtet minna, kuna pidime nagunii juba poole 2 paiku sõitma hakkama. Ja pooleks tunniks väga head und pole. VÕi ma lihtsalt oleks sisse maganud.
Kerli tegi veel öösel 1 paiku pannkooke ja jõime kohvi. Seda poleks vist pidanud, sest autos mul und polnud. Ainult mõtted, kes kõik siia jäävad. Ja mul hakkas veits kurb. Okei, suht palju. Siis aga tuli raadiost "Sangar seiklusfilmis" ja mu tuju miskipärast kohe tõusis. Hämmastav. Paar järgmise lauluga seostusid mul erinevad inimesed. Ja hämmastav mu tuju tõusis veelgi.
Jõudsime lennujaama, parkla on ikka suht hull. Ma ei kujuta ette, kuidas mõned siit minema sõidavad, nad lihtsalt vajaks lumelabidat, et auto välja kaevata. Kõigepealt nad peavad muidugi selle ära tundma.
Lennujaamas avastasime, et mu kohver on suht hästi pakitud 19.4kg. Käsipagas oli küll üle 8, aga noh, seda ei kaalund õnneks keegi. Ja järjekorras seistes, kuulsin järsku tuttavat häält: "näe, meie Mari". Need oli Johan ja Sass, kes väitsid, et neil pole und ja tulid mind saatma. Niiarmas. Mulle meeldivad mu sõbrad! Oleks ma teadnud, et nad kavatseva tulla ja pilti teha, oleks ma vb selleks valmistund ja ilusama näo teind! Okei, nali. Aga nad on sellegipoolest toredad.
9 years ago
No comments:
Post a Comment