Mõtlesin, et praegu on hea aeg kirjutada. Kuna kohevarsti hakkab pot luck dinner ja saksa poisid alles küpsetevad ja see võtab aega, niiet mejääme hiljaks. Oleme juba hiljaks jäänud.
Eile siiski jõudsin klubisse. Lihtsalt. Suht huvitav, rootsi tsikid olid ikka väga üles löödud ja nende kleidid olid nagu meie pluusid. Huvitav. Kaks rootsi poissi tulid meiega rääkima ja ütlesid, et mul on soome aktsent:D Ja see on tegelt loogiline ka, sest meie keel on ju soomega suht sarnane. Neil pidi palju soomlasi siin olema. üks neist oligi tegelt soomlane. oma südames. aga ei mõistnud soome keelt väga enam. Saksa poiss küsis mu käest kohe leti ääres, et "What do you want? vodka?" Tähistasime klubis ta sünnipäeva. Meid polnd küll palju aga tore oli siiski.
Igatahes, täna oli hommikul jälle nagu svenskat. Meil juba hakkab vaikselt asi edenema. Oskame juba põhiasju, veits grammatikat, küsimusi koostada. Linnas ja poes saame lihtsamate asjadega hakkama. Ja kui ei saa siis tuletame ja küll miskit tuleb. Kõiki hämmastab teadmine, et me oleme keelt õppind vaid kaks päeva ja mõistame nii palju.
Täna võtsime kell 10.40 bussi ja sõitsime ühte puuskulptuurimuuseumisse. Bussijuht ütles meile kohe selgelt, et tema meelest ei ole selles kohas midagi teha. Üritasime talle oma suurepärases inglise keeles seletada, et seal on muuseum, aga ta ei mõistnud meid. Saime maha kuskil väga kahtlase koha peal ja Susanne ei paistnud ka kuskil. Hea, et meid mitu oli. Jalutasime veits ühele ja veits teisele poole. Varsti aga nägime Susanne ja Britti autoga, olime õiges kohas! Aga seal oli nii ilus. Pisipisi külas Borås lähedal. Ja niipalju lund ja lausa maaliline maastik. Love it.
Muuseum ise oli lahe, mees tegi puuskulptuure ja tegi neid nii täpselt nikerdades ja tihti vaid ühest puust.
Peale seda jalutasime paar kilomeetrit Britti koju. Ta pakkus võileibu, teed ja kohvi ning Susanne tegi vastlakuklit. Nii armas. Teised vist ei tähista seda püha, aga rootslased küll tähistavad. Niilahe. Saan erasmustega ehk vastlaliugu lasta. Susanne küll ei rääkind pühast lähemalt, aga rääkis, et see on veebruaris, poisid lubasid, et me kõik tuleme selleks ajaks siia. Aga ma veits kahtlen selles.
Rääkisime natuke igaüks oma rahvusest ja tutvustasime end rootsi keeles. Üritame nüüd ikka natuke rootsi keeles rääkida ja seda praktiseerida. Eile poemüüja arvas ka et ma olen rootslane, kui ta aga palus mul kaart ära võtta, siis vaatasin talle lolli näoga otsa, et what? ja ta hakkas vabandama, et mind rootslaseks pidas. Aga see oli armas.