Täna on Lauri soolaleivapidu. Tallinnas loomulikult. Ja loomulikult ma ei saa minna. Ja ma loodan, et tal ja teistel on tore.
Siin istudes on imelik see, et me teame, et poisid ei tule enam siia. Nad kolisid Göteburgi. Näeme neid vaid veel homme eksamil. Praegu ei ole ka Thead ja Danaellet, nad tulevad küll õhtul tagasi, aga lähvad homme peale eksamit tagasi.
Eile Julia ja Danaellega veini juues jõudsin otsusele, et ajal kui Rain Göteburgi tuleb, tulen ma ka. Ja seda üldse mitte tema pärast. Sest siin on nii hea ja nad on kõik nii head. Ja Göteburis on neid päris palju. Vb tulevad teised siis ka, seda peab arutama.
Aga ma hakkan neid puudust tundma ausalt. Olen kõigi ja kõigega siin juba ära harjunud. Samas ootan veits Kristianstadi ja seda orkestrit ja neid inimesi seal. Ja seda, et ma saaks oma tuba kujundada ja pildiraame riputada.
Ma ootan orkestrit ja neid proove. Ma tahan näha neid inimesi ja pilli mängida. Ehk siis kultuurishoki honeymoon stage.
Sain aru, et tegelt svenska pole väga raske, aga ma pean täiega sõnavara õppima, sest olgem ausad, seda ma väga ei tea.
Nägin eile klubis jälle seda meest, kes eelmine kord ka oli. Istus üksi nurgas. Täna nägin teda koolis. Suht naljakas.
Okei, ma õpin edasi.