Ma olin õnnelik, et ma saan Eestisse, kuni hetkeni, mil ta ütles, et ta ei tule mulle vastu. Tal olid küll head põhjused, aga kurb olen ma ikkagi.
Tulin hommikul Boråst. Jätsin hüvasti selle kohaga ja nende inimestega. Olin kindel, et ma ei hakka selle ppärast nüüd pisaraid valama, sest varsti olen juba Kristianstadis ning hiljem Eestis ja kodus. Pidasin ilusti vastu, ainult kohver oli väääga raske. Ja halb vedada ka.
Kristianstadi jõudes tuli mulle rõõmus Esther vastu, et näidata mulle ühikat. Pidin terve tee kohvrit vedama. Aga trenn missugune. Maja nägi väljast suht okei välja. Ja sees polnd ka väga viga. Tuba iseenesest on suht väike. Aga selle saab ilusti ära kujundada.Jama on selles, et vannitoas on kaks dušši ja seda peab jagama terve korrusega! nagu ka kööki, aga see pole nii hull. Kaks dušši terve korruse peale on sitaks vähe. Ma olen pettunud. Otsustasin, et ma ei viitsi seal olla ja jalutan linna peal. Läksin jalutasin, kõik kohad on kinni, sest pühapäev on ju. Ostsin rongijaamast ühe joogi ja asusin Kopenhaageni poole teele. Rongis sain ilusti arvuti akut laadida ning kuna tee oli suht pikk, siis tegin oma keelegrupist väike kollaazi:D
Vahpeal olid mulle ka Johan ja Sass helistanud, kes uurisid, kus ma olen. Aga sel ajal ma vist olin kuskil piiri peal, sest levi mul ei olnud üldseeee.
Jõudsin lennujaama ja tahtsin check ini ära teha. Laua taga mees ütles mulle, et mine tee seal masinas, ja kui aru ei saa siis tule siia. Päris keeruline masin oli. Ausalt. Aga ma sain hakkama. Tahtsin läbi turvaväravate minna, aga nad ei lasknud veel. Ütlesid, et peale 12 saan. Eks ma siis ootan.
Vahepeal saatis Tema mulle sõnumi, et ta ei saa mulle homme vastu tulla. Ja tuli msni, et mulle seda ka veel öelda. Armas. Ausalt. Aga see ei mõjunud mulle hästi. Sest ma lugesin seda ja mul lihtsalt tulid pisarad, siiamaani tulevad. Ma tean, ma olen mõnikord liiga emotsionaalne, aga no tänane päev pole just ka kõige parem olnud.
Aga veebruaris näen neid uuesti! :)

Hihi. Turvavärvad on mulle alati meeldinud. Läksin siis sinna ja lootsin läbi minna. Tädi vaatas kella ja mu lennuväljumisaega, mõtles ja ütles heaküll. Läksin läbi. Keegi ei katsundki mind. Jee. Mu kott tuli kõige viimasena. Ta lasi tagasi vaatas uuesti ja võttis kõrvale(Sealt ekraanilt nägi see jah suht naljakas välja). Ütles, et ta tahaks läbi vaadata, ma olin rõõmuga nõus. Ütlesin, et mul on jah veits palju juhtmeid siin ja ta ütles, et ta teeb lihtsalt random checkingut. Katsus ja vaatas kõik ilusti läbi ja küsis mis kell mu lend läheb. Vastasin. Ta soovis veel head und ja ütles, et ma võin siin rahulikult magada, siin on turvaline. Soovisin ilusat õhtut, naeratasin ning lahkusin. Kena mees oli ka.
Ja siin on nii pehme.